Ilmumisaasta: 1999
Marko Matvere - laul, bandžo, gazoo
Raido Koppel - akordion, laul, klaver
Mati Kiviselg - lõõtspill, garmoška
Joel Sarv - viiul, laul
Erkki-Kalle Esop - bass, laul, kitarr
Mait Seger - trummid, laul, kitarr

TÄNAME:
Jaanus Põlder - mandoliin, viiul (16)
Andres Raag - kongad, timbaled (3)
Aivar Beck's Kalmus - boots (12)
Vahelugemised:
Marie Hunt (106. aastane) (3, 5, 10)
Pauliine Vapper (Kõue Liina) (11)

Väikeste Lõõtspillide Ühing on 10-ne aastane. 1989. a Jaanipäeva paikus esines täiskogu (Raido Koppel, Mati Kiviselg, Marko Matvere) esmakordselt selle nime all väga väikestel lõõtspillidel, Eesti linnas Pärnus. Nime ja tegevuse valikul võeti eeskujuks sajandi alguse aegsed kodanike vabatahtlikud ühendused. Kaalumisel oli Väikeste Mustade Lõõtspillide nimi. Kuna aga 1/3 asutajaliikmetest oma pilli nimme valgeks värvis, langes viide värvile ära. Morbiidset meeleolu, mida uuemas eesti rahvalaulus rohkesti leida on, püütakse tänaseni kindlas vähemuses hoida. Et asjavärgile kaalu lisada, nimetati endid Väikeste Lõõtspillide Ühinguks, eeskujuks suuresti "Pál tänava poiste" kitiühing. Et aga asi veelgi tõsisem paistaks, registreeriti tegevus ka ametlikult Pärnu Maakonna Valitsuses mittetulundusliku ühinguna, kellel oli oma tempel, pangaarve, juhatus, sihikindel tegevus, eesmärgid jne.

Juba mõne aasta pärast omas VLÜ repertuaari, mida oli raske ühe õhtuga täismahus läbi mängida. Laulud moodustasid tookord väga väikese osa. Põhilised rütmid olid valss, polka, reinlender, krakovjakk, padespaan, paar tangot jne. Ei põlatud ka kõige levinumate seltskonnalaulude viise. Esinemisi oli keskmiselt kord-kaks kuu jooksul. Kokkusaamisi ja harjutamisi siiski tihedamini, nii et peagi võis rahuldada kuni 50-ne inimese tantsusoovi. Suurema seltskonna sammu- ja jutumüdin aga summutas väikeste pillide hääled pea täielikult. Ühinguga liitus Katrin Bogdanova viiulil, kelle asemele hiljem astus Joel Sarv.

Tasapisi levis kuuldus Ühingust üle kogu armsa kodumaa ja kutsed esinemistele laekusid aina tihedamini ning aina suurematele olengutele, kuni massiüritusteni välja, mistõttu 2/3 asutajaliikmetest loobusid väikestest Tuulas valmistatud laste "garmoškadest" ja jätkasid mängimist suurtel, valjemahäälsetel, sama tehase instrumentidel.

Nüüdseks olid ka uuema aja rahva- ja ringmängulaulud hõivanud valdava osa repertuaarist. Laulud olid kuuldud kas otse laulikutelt, keda neil aastatel veel ohtralt elu ja hää tervise juures leida võis või siis Tartu Kirjandusmuuseumi fondidest.

Esimene helikandja "Väikeste Lõõtspillide Ühing" ilmus 1995. aastal ja on tänaseni jäänud mõnede, eriti vanemaealiste Ühingu sõprade lemmikuks. Sama aasta lõpul liitusid VLÜ-ga Erkki-Kalle Esop basskitarril ja Mait Seger trummidel ning see koosseis on püsinud tänaseni, sellesinatse 1999-da aastani, mis on järjekorras kümnes. Repertuaari parima ja kaalukama osa moodustavad nn meremeestelaulud ja ka autorilaulud, mis kannavad samalaadset atmosfääri. Tekste on VLÜ-le kirjutanud kõige enam Jaan Tätte, Kristel Salu ja Laur Lomper. Ühing jätkab aga ka edaspidi "kaevamist", et leida uusi hästiunustatud vanu laule.